PUURKAEVUD

Puurkaev

Alates 17. juulist 2010. a toimub puurkaevude ja puuraukude rajamine, kasutusele võtmine, likvideerimine, konserveerimine ja rekonstrueerimine vastavalt veeseaduse § 30-30'6 (link seadusele).

Asjaajamine puurkaevu planeerimisest üle andmiseni

1) puurkaevu või puuraugu tellija esitab puurkaevu või puuraugu asukoha kooskõlastamise taotluse kohalikule omavalitsusele (edaspidi KOV). KOV, arvestades üld- ja detailplaneeringut, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arengukava ning vee-ettevõtja olemasolevaid teeninduspiirkondi, kas kooskõlastab asukoha või keeldub selle kooskõlastamisest 10 tööpäeva jooksul;

NB! Alal, kus kehtivad muinsuskaitse-, looduskaitse- või muud piirangud, tuleb kaevu asukoht kooskõlastada piiranguala valitsejaga!

2) hüdrogeoloogiliste tööde litsentsi omav isik puurkaevude ja –aukude projekteerimise alal koostab puurkaevu või –augu projekti. Teavet kehtivate litsentside kohta leiab siit;
3) puurkaevu või puuraugu tellija (omanik) taotleb KOV-st kas kirjalikku nõusolekut (juhul, kui projektikohane tootlikkus on alla 10 m3/ööpäevas ühe kinnisasja või kuni 50 inimese veevajaduse rahuldamiseks) või ehitusloa (juhul, kui projektikohane tootlikkus on üle 10 m3/ööpäevas mitme kinnisasja või enam kui 50 inimese veevajaduse rahuldamiseks);
4) KOV edastab puurkaevu või puuraugu rajamise taotluse, puurkaevu või puuraugu asukoha kooskõlastuse, puurkaevu või puuraugu projekti ja sanitaarkaitseala projekti (kui selle koostamine on õigusaktide kohaselt nõutav) Keskkonnaametile, kes kooskõlastab taotluse või keeldub taotluse kooskõlastamisest 10 tööpäeva jooksul taotluse kättesaamisest alates;
5) sõltuvalt Keskkonnaameti kooskõlastamisest või sellest keeldumisest, KOV kas väljastab või jätab väljastamata ehitusloa või kirjaliku nõusoleku, mis kehtib 2 aastat;
6) hüdrogeoloogiliste tööde litsentsi omav isik puurkaevude ja puuraukude rajamise alal, rajab puurkaevu pidades puurimistööde ajal puurimispäevikut ning korraldab veeproovide võtmise atesteeritud veeproovivõtja poolt. Teavet kehtivate litsentside kohta leiab siit;
7) puurkaevu või puuraugu rajanud isk täidab puurimispäeviku andmete alusel ’puurkaevu või puuraugu keskkonnaregistrisse kandmise vormi’ ja esitab selle Keskkonnaametile 10 tööpäeva jooksul puurkaevu rajamise lõpetamisest alates;
8) Keskkonnaamet korraldab andmete esitamise keskkonnaregistrisse, kus puurkaevule või – augule tekib katastrinumber;
9) puurkaevu või puuraugu tellija esitab puurkaevu kasutusloa taotluse KOV-le lisades juurde keskkonnaregistri väljavõtte puurkaevu kohta. Ühisveevärgi puurkaevu kohta ka Terviseameti nõusolek.

Kohalikule omavalitsusele esitatav puurkaevu või –augu asukoha kooskõlastamise taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) taotleja nimi, registri- või isikukood, kontaktandmed ning maaomaniku nõusolek, juhul kui maaomanik ei ole isik, kes puurkaevu või –augu rajamist kavandab;
2) puurkaevu või –augu planeeritava asukoha aadress, maaüksuse nimi, katastriüksuse tunnus ning koordinaadid;
3) kavandatav veevõtt puurkaevust (m3/ööpäevas);
4) puurkaevu või puuraugu kasutamise otstarve.

Kohalikule omavalitsusele esitatava ehitusloa või kirjaliku nõusoleku taotlus peab sisaldama järgmist:
1) puurkaevu või –augu rajamise taotlust;
2) KOV-i puurkaevu või –augu asukoha kooskõlastust;
3) puurkaevu või –augu projekti;
4) veeseaduse või selle alamaktide kohaselt nõutud juhtudel sanitaarkaitseala projekti.

Keskkonnaametil on õigus keelduda puurkaevu või puuraugu rajamise taotluse käesoleva paragrahvi lõike 5 kohasest kooskõlastamisest, kui:
1) projekti on koostanud isik, kellel ei ole puurkaevude ja puuraukude projekteerimiseks hüdrogeoloogiliste tööde tegemise litsentsi;
2) puurkaevu või puuraugu asukoha valikul ei ole arvestatud piirkonna geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste tingimustega, nõuetekohase sanitaarkaitseala või hooldusala moodustamise võimalikkusega või piirkonnas olemasolevate puurkaevude ja puuraukude mõjuraadiustega;
3) puurkaevu projektikohane sügavus ja konstruktsioon ei taga projektikohast vee tootlikkust või vee kvaliteeti;
4) puurkaevu või puuraugu projektikohane sügavus, konstruktsioon või puurimismeetod ei taga põhjavee kaitse nõuete täitmist;
5) puurkaevuga või puurauguga projektikohaselt avatava põhjaveekihi valik ei ole lähtuvalt vee kasutamise otstarbest põhjendatud;
6) puurkaevu projektikohane tootlikkus ületab piirkonnas kinnitatud vaba põhjaveevaru koguse;
7) ühisveevärgi puurkaevuga avatava põhjaveekihi vee kvaliteet eeldatavasti ei vasta joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava põhjavee kvaliteedinõuetele;
8) taotleja ei ole esitanud kõiki nõuetekohaseid dokumente või on teadvalt esitanud valeandmeid.

Veehaarde sanitaarkaitseala

Veehaarde sanitaarkaitseala on joogivee võtmise kohta ümbritsev maa- ja veeala, kus veeomaduste halvenemise vältimiseks ning veehaarderajatiste kaitsmiseks kitsendatakse tegevust ja piiratakse liikumist.

Sanitaarkaitseala ulatus ning sanitaarkaitsealal kehtivad kitsendused on sätestatud veeseaduse paragrahvidega 28 ja 28¹ (link veeseadusele).

Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise kord on kehtestatud keskkonnaministri 16. detsembri 1996. a määrusega nr 61 (link määrusele).

Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine

Vastavalt keskkonnaministri määruse nr 61 „Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise korra kehtestamine“ (RT I 1994, 40, 655; 1996, 13, 241) punkti 2 alapunktile 2.1.3. võib keskkonnaminister sanitaarkaitseala piire vähendada või suurendada veehaarde või sanitaarkaitseala projekti alusel ja kohaliku keskkonnateenistuse esildisel.

Puurkaevu sanitaarkaitseala ulatust saab muuta järgmiselt:
1. juhul, kui veehaarde projektikohane tootlikkus on alla 10 m3 ööpäevas ja vett võetakse ühisveevärgi vajaduseks, vähendada kuni 10 meetrini;
2. juhul, kui veehaarde projektikohane tootlikkus on üle 10 m3 ööpäevas ja põhjaveekiht on hästi kaitstud, vähendada 30 meetrini;
3. juhul, kui veehaarde projektikohane tootlikkus on üle 500 m3 ööpäevas, suurendada 200 meetrini.

Siinjuures tuleb kindlasti märkida, et sanitaarkaitseala vähendamine on erandjuhus ja peab olema väga hästi põhjendatud.

Keskkonnaministrile tuleb sanitaarkaitseala piiride vähendamiseks või suurendamiseks edastada:

1) keskkonnateenistuse esildis (koostab keskkonnateenistus);
2) keskkonnateenistusele adresseeritud avaldus/taotlus veehaarde sanitaarkaitseala piiride vähendamiseks või suurendamiseks, taotluses tuleb ära tuua ka põhjendus vähendamise või suurendamise taotlemiseks;
3) asukohaplaan mõõtkavas 1:25 000 kuni 1:100 000;
4) sanitaarkaitseala plaan mõõtkavas 1:500 kuni 1:10 000;
5) geoloogilis-hüdrogeoloogiline läbilõige;
6) olemasoleva puurkaevu puhul selle pass (koopia);

Puurkeavu hooldusala (r =10m) ei vähendata.

Salvkaev

Salvkaev ehk šahtkaev on veehaare, mis on maapinda rajatud enamasti kas labidaga kaevates või ekskavaatoriga. Kaevu ehitusmaterjaliks kasutatakse valdavalt tsement- või betoonrõngaid, vähemal määral raudkive või telliseid. Salvkaevu läbimõõt on tavaliselt meeter ning sügavus keskmiselt 5-10 meetrit, ulatudes Lõuna-Eestis kuni mõnekümne meetrini. Kaevu rajamisel tuleks arvestada, et maapinnalähedastesse veekihtidesse rajatud salvkaevud on suhteliselt õhukese pinnakatte tõttu maapinnalt lähtuva reostuse eest kaitsmata. Lisaks võib sademetevaesel suvel jääda kaev kuivaks.

Tagamaks salvkaevu pikema eluea ning kestva kvaliteediga joogivee, on soovitatav järgida järgmisi soovituslikke nõudeid:
- salvkaevu rakked peavad ulatuma vähemalt 1 m kõrgusele maapinnast;
- kaev peab olema väljastpoolt tihendatud tsemendi- või betoniitlahusega kuni kaevu pealmise osani;
- kaevu ümber tuleks rajada veelukk, kaevates salvkaevu ümber 2 m sügavune ja 0,7-1 m laiune auk ning täites see saviga ning tampides tugevalt kinni;
- salvkaev peab olema pealt kaetud;
- maapind kaevu ümber peab olema kõrgem, et vältida pinnavee kogunemist kaevu ümber;
- pump tuleks võimalusel paigaldada hoonesse (elumajja või pumbamajja), mitte kaevu.

Salvkaevu hooldusalal tuleb kinni pidada järgmistest nõuetest:
- hooldusala tuleb jätta vähemalt 10 m, kuid sõltuvalt maapinnast ja selle kaldest võib soovitatav kaugus olla isegi suurem;
- potentsiaalsed reostusallikad (kuivkäimla, reovee kogumiskaev, sõnnikuhoidla, prügikast, väetise- ja sõnnikuhoidlad, õlimahutid, kanalisatsioonitorud jne) peavad paiknema kaevu suhtes allamäge;
- heitvee immutamine pinnasesse on keelatud lähemale kui 80 m joogivee tarbeks kasutatavast salvkaevust isegi peale mehaanilist ja/või bioloogilist puhastamist (Vabariigi valitsuse 31.07.2001. a määrus nr 269 “Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord” § 10 lg 2);
- omapuhastiks oleva imbsüsteemi ja joogiveesalvkaevu vaheline kaugus on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.05.2001. a määruse nr 171 “Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded” §-ga 7.

Lisaks tuleb arvestada, et ka liigne väetiste, taimekaitsevahendite ja sõnniku kasutamine võib mõjutada negatiivselt salvkaevu veekvaliteeti.

Iga salvkaevu omanik saab oma poolt ära teha nii palju, et väldib potentsiaalsete reostusallikate sattumist salvkaevu vahetusse ümbrusesse, jälgib visuaalselt salvkaevu olukorda, võtab regulaarselt veeproove ja toimetab need vastavasse laboratooriumisse ning vajadusel reageerib kiirelt reostuse tekkimisele.

Kaevu visuaalsel vaatlusel võib selguda, et tuleb teostada mõnda järgmistest hooldustöödest:
- kaevu süvendamine;
- sette välja pumpamine;
- murenenud kaevurakete väljavahetamine;
- kaevu rakete vaheliste pragude tihendamine ;
- kaevu suudme ümbruse tihendamine savilukuga;
- teostada rakete pesu;
- kaevu kaas väljavahetada.

Kõik uuesti kaevatud või parandatud kaevud tuleks desinfitseerida kuna salvkaevu konstruktsiooni töötlemine võib saastada kaevu vett.

Salvkaevu rajamisel tuleb järgida ehitusseadusega kehtestatud nõudeid (§ 12 lg 2, § 15 lg 1 p 1-2 ja § 16 lg 6) ning vajadusel pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

Omapuhasti kinnistule:

Kuusalu valla reoveekogumisealadel on reovee omapuhastite (septik + imbsüsteem) kasutamine keelatud
Valla külades, kus ei ole reoveekogumisega alasid on omapuhastite kasutamine lubatud ainult ehitusinspektori ja keskkonnaspetsialisti nõusolekul. Selleks tuleb vallavalitsusse esitada kooskõlastamiseks omapuhasti projekt või kinnistu asendiplaan, kuhu on omapuhasti asukoht peale märgitud.

Omapuhasti asukoha planeerimisel tuleb arvestada, et reovee imbsüsteem peab olema:

• majast, teest ja kinnistu piirist minimaalselt 5 meetri kaugusel;
• puudest minimaalselt 3 meetri kaugusel;
• veekogust minimaalselt 30 meetri kaugusel;
• kaevust minimaalselt 50 meetri kaugusel